Sõnad.

Ma ütlen alati seda, mida ma ei mõtle. Ma ei ütle kunagi seda, mida ma tegelikult mõtlen.
Mu pea on alati nii mõtteid täis, et enne, kui ma jõuan mõelda, mis on õige ja vale, olen suutnud valed sõnad suust välja heita.

Tahaks Tallinnasse minna. Õigemini surnuaeda. Ma pole seal nii kaua käinud jälle. Viimane kord oli talvel. See on mitu mitu kuud tagasi.
Miks ma surnuaias ainult oma isa vaatamas olen käinud? Miks mitte oma onu või vanaisa, kes puhkavad samal hauaplatsil? Ah, õigus, ma ju vaevu tundsingi neid, kui üldse. Ehk kunagi lapsepõlves, mida ma ei mäleta.

Siiski, oleks tore aeg ajalt ikka külastada. Pean alati mingi teise võimaluse leidma, ema ju mind ei viiks. Ta pole seda vist kunagi teinud, alates hetkest, mil ma üles kasvasin. Mis see oli, siis, kui ma 10 olin? Siis, kui mulle teatati kõige kohutavamat uudist maailmas - su isa on surnud. Sinu isa. Sinu kangelane.
Mind ei huvita, et ta oli sitt mees mu emale. Ta oli parim isa minule. Mind ei huvita, et ta joodik oli, nagu mu ema väitis. Mind ei huvita sellised asjad. Minuga oli ta alati korralik.
Ma mäletan, et mu viimane sünnipäevakink isalt oli üks särk. See ei olnud midagi uhket, aga see ei pidanudki olema. Mul on see särk siiani alles. Ma ei viska seda mitte kunagi ära. See on viimane asi, mis ma oma isalt sain ja see on kõige tähtsam.

Kui juba perekonnast rääkimiseks läks, siis miks mitte emast rääkida?
Ta on ainuke, kes mul on. Noh, muidugi, peale mu venna, Tauri ja Raksu ja ülejäänud sugulaste jne. Aga see on teistmoodi.
Ema poolsed vanavanemad on surnud, isa poolsed ka.
Aga, ma ei saa kurta, tegelikult. Mul on nii võimas suguvõsa, et see on lausa hämmastav. Ja, ma ei saaks väita, et ma oleksin pidanud puudust tundma isalikust nõust. Mul on olnud inimene, kellele ma olen üles vaadand, kui isale, kuid kes on kõigest onu. Veel vähem, tädi mees. Onu on siiski. Isa eest on olnud siiski. Ma olen väga tänulik. Ma pole küll seda tänu kunagi avaldanud, aga ma teen seda kunagi, ma luban.
Kokkuvõttes on mu perekond hiiglaslik. Ma armastan kõiki, piiramatult. Te olete kõik mind nii palju aidanud ja toetanud, et see on sõnadega kirjeldamatu. Väidan koguaeg, et mul on parimad sugulased maailmas ja ma jään seda ka edaspidi väitma. Sest nii on. Ja nii jääb.

Aitäh teile, kõige eest.
Sulle ka, emme, kõige suurem tänu maailmas. Ma tean, et 90% ajast ma alati vingun ja haten sind, aga siiski, teist ema ma omale ei tahaks. Mitte eales. Sa oled minu ema ja ma armastan sind. Sul oli alati võimalus mind mitte saada, tehes abort. Sa ei teinud seda, sa tahtsid mind.

Ma ei tea, mida ma ilma sinuta teeksin. Päriselt.
Ma armastan sind.