Ma olen Häädemeestel. Homme lähen koju yo.
Ma olen siin ema ja vennaga ja Lenoga, selle toreda mehhiklasega. Ta teeb hästi süüa ofc, aga, räme palju. Ma ei jaksa süüa lihtsalt. Hämmastav, et mina süüa ei jaksa.
Jah, kuni õhtuni oli mul surm igav. Tõsiselt igav. Ma veetsin aega kas süües, telekat vaadates, telefoni otsas vedeledes, magades või vennaga mängides. Ema rääkis telefonis Egega, kes seda suvemaja omab, et siin oleks muidugi tore olla, kui siin internet oleks. Ja siis Ege mainis, et siin on läpakas olemas. Ma olin literally 7s taevas, literally.
Ma ei tea, kas mulle jääb ainult mulje, või mu ema hakkab tõesti alla andma. Ta rääkis ennist mu kasuisaga telefonis. Nad rääkisid rahulikult. Pärast ema mainis, et kasuisa rääkis nii, nagu midagi poleks olnud. Ma üritasin talle selgeks teha ennem ja olen seda alati teinud, et ta ei muutu. Ma ju teanseda. Mu ema teab ka, kindlasti teab, ta ilmselt lihtsalt loodab, et ta muutub. Aga seda ei juhteu. 4 aastat tean ma seda inimest. Ta ei muutu. Jah, ta on normaalne ja kohati isegi tore inimene, aga seda ainult kainena. Kui ta on piisavalt joonud, on mul alati hirm, et täna võib olla see päev, kui ta vihastab ja teeb kellelegi midagi. Kas siis mulle või mu emale. Ma ei julge peaaegu et eladagi seal most of the time.
Oh well, mu ema ei taha õnneks siiani koju minna Ja mulle sobib nii. Siin on hea, tõsiselt hea. Vaikne, rahulik, eraldatud muust maailmast. Meri on kõrval, linnud laulavad, mida ma pole reaalselt nii kaua linnakära sees kuulda saanud. Kurat, siin lõhnab ka hästi. Ja see maja, see on nii... vintage. Masendavalt hea. Kõik on nii ilus. Kõik kapid ja lauad ja tugitoolid, kõik on ilusast puidust. Hea, väga faking super hea.
Tahaks siin elada. Reaalselt. Aga, kusjuures, ma tahaks siin üksi elada. Noh, mitte üksi, sinuga. See oleks nii kuradi hea. Kahekesi, ainult kahekesi. Ja meri. Ja me istuks siin toolis, mina sinu süles ja päike loojuks. Ja siis ma suudleks sind.
Issand, ma pean selle unistamise lõpetama, muidu ma suren.
Ma ennist istusin siin samas, puidust kuid pehme tooli peal ja vaatasin, kuidas päike loojus, kuidas ta vaikselt kadus mere piiri taha. See oli võimas. Ma tegelikult ei tahaks siit ära minna. Hea on siin kolmekesi olla. Ema ja vennaga. Oma perega.
Nüüd ma tahan ka sellist maja. Ma olen alati unistanud tegelikult hoopis teistsugusest elamisest. Oma majast muidugi, aga, ilusast, seest stiilne and shit. Aga kui ma siin nüüd olen, siis, perse see stiilne maja, ma tahan seda. See on vanamoodne, aga stiilne. Well, köök on osaliselt stiilne, bhahaha. Aga, kui nüüd mõelda, et kas ilus ja stiilne ja kuradima kallis ka ilmselt oleks parem, kui vanamoodne, ilus, vaikne ja eraldatud kõigest, siis, absoluutselt mitte.
Mu ema lahkus diivani pealt ja kohe viskan enda pepu sinna peale. Nii, asi tehtud. Siin on hea. See pole just pehme diivan, aga see pole ka kõva. Mulle meeldib.
Millest veel rääkida?
Tead, ma ei taha kedagi teist, peale sinu. Mitte keegi teine ei tee mind mitte kunagi nii õnnelikuks, kui sina mind teed. See on nii kuradi hea tunne, et ma võiks iga hetk lõhkeda. Kui ma mõtlen sinust, siis ma võiks õnnest nutma hakata. Sa oled kõige tähtsam inimene mu elus. Mul on nii kindel tunne, et, you're the one. Sest, et nagu, on ju tihtipeale armastusfilmides nii, et alguses ei sallita üksteist ja pärast on mingi happily ever after. Meil oli ka nii ju, et sa ajasid mind totaalselt närvi oma mõttetu ilaga. Samas, nüüd, võiksin ma päevast päeva ainult su mõttetut ila kuulata. See on addictive. Sina oled addictive.
Ma vajan sind. Ma vajan sind ja ei midagi muud. Ma vajan sind, nagu, ma ei tea, mida. Ma vajan sind, nagu õhku või toitu või juua või maeikujutaettemida. Mind ei koti, kui cheesy it might sound. See on nii, ma ei saa sinna midagi parata.
Miks ei jõua ma ära oodata aega, mil me kokku kolime ja ma näen sind iga päev, saan sinuga olla iga päev, saan sinu kaisus magama jääda iga päev, saan ärgata su parimate muside peale iga päev? Mitte, et ma teaks, kas see üldse juhtub.
Ma unistan liiga palju...
No comments:
Post a Comment