A ma käisin jalutamas, Jaansoni rajal. Läksin istusin sinna samma, kus me T'ga kord istusime. Tuli see päev ja see hetk meelde. Kõik oli ju põhimõtteliselt sama moodi: pink oli sama sitane, nagu eelmine kord, oli sama külm, nagu eelmine kord. Ainult, et ma istusin üksi. Parandan selle vea ka ära.
Homne saab olema tore. Homne saab olema parim. Ja ma jään ühe päeva kauemaks. Ema saab alles homme teada. Ja ma igatsen teda.
Ma ei viitsi kodus passida. Jooks heameelega.
Miks ma homme selle viimase bussiga pean minema? Pean nii kaua ootama ju. Ah. õigus, siis on kõige odavam pilet.
Ma ei sõida mööda. Ma ei sõida mööda. Ma ei sõida mööda. Ma ei sõida mööda.
Bussipeatus on kollane, kollane on erk värv, ma märkan. Ja ma olen varem valmis.
Ma ei sõida mööda. Ja sinu tunnen ma juba kaugelt ära.
....
Kui ma seisaksin kottpimedas toas, silmad veel salliga kaetud ja toas oleks tugev lõhn, mille sees on võimatu mingisugust teist lõhna tunda. Kui ma ei teaks, et sa üldse ruumiski oleksid. Kui keegi tuubiks mulle pähe, et sa pole minu ligidalgi. Ma tunneks su ära. Ma tunnetaksin sind.
No comments:
Post a Comment