:(

Kõik on segane. Ma olen masenduses. Käitun, nagu midagi poleks juhtunud, ei viitsi oma emale sittagi selgitada.
Mitte, et ma seda kunagi teinudki oleks. Ise kasvanud laps, mis muud. Ise oma probleemidele lahenduse leidnud alati.

Vahet ei ole enam.
Tahaks üksi olla.
Vaikuses. 
Haudvaikuses.
Üksi.
Oma mõtetega.

Mitte passida siin, valvata venda. Isegi raamatukokku ei jõua täna ilmselt. Putsi küll.
Millal ma oma elu ükskord tagasi saan?
Millal ma kuulen sõna 'aitäh' oma ema suust selle eest, mis ma kõik teinud olen.
Jea, sa ostad mulle vastutasuks asju ja lubad mind pmst igale poole.
Kui sa vaid teaks, et kõige rohkem huvitab mind üks ainus tänuavaldus...